“Kui ma kellelegi ehteid kingin, siis peab sellel ehtel minu jaoks olema mingi pidepunkt tolle inimesega. Ehe peab saama endale hea kodu ja nad peavad omanikuga sobima,” kinnitab hobi korras ehetevalmistamisega tegelev Maris.
Kas te teadsite, et 14. veebruaril tähistatav Valentinipäev jõudis Eestisse Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul. Esmalt hakati Valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides: toimusid Valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi, avati Valentinipostkontor ja saadeti Valentinipäeva tervitusi nii õpetajatele kui sõpradele. Sarnaselt lastele hakkasid Valentinipäeva ehk Sõbrapäeva tähistama ka täiskasvanud. Lisaks postkaartidele kingiti üksteisele lilli, kosmeetikat ja majapidamistarbeid.
Kõige südantsoojendavamad on aga alati need kingitused, mis kinkija kätevahel valminud. Nii arvab ka Maris, kelle suureks hobiks on ehete meisterdamine. Erialalt on 26-aastane Maris ököloog ja tegeleb põhitööna ohustatud loomaliikidega. Kuid juba pisikese tüdrukuna meeldis talle oma vanematele ja sõpradele väikseid meeneid valmistada. Uurisimegi Mariselt, kelle kunstnikunimi on Sysimust, kuidas ta peene näputöö enda jaoks leidis.
Kuidas leidsid tee ehete loomiseni?
Olen väikesest peale suur pärlite ja helmeste fänn olnud. Kui olin päris väike, siis riputasin ema ehteid endale kaela ja kõrva, suuremaks kasvades hakkasin juba ise pärleid ritta sättima. Esialgu seemnehelmestest lihtsamad põimimistööd ja mida aeg edasi, seda erinevaid komponente mu arsenali lisandus. Suureks lemmikuks on polümeersavi, mis annab mu ideedele tiivad ja võimaldab kujutlustel lennata ja reaalsuseks saada.
Kui suur ehtekandja ise oled?
Ise kannan ehteid vähe. Ju siis piisas mulle lapsepõlves ema ehtekarbis elamisest. Igapäevaselt ma ehteid ei kanna, aga kui kuskile vaja minna, siis kannan alati midagi originaalset ja ainulaadset. Teha meeldib mulle aga kõige enam savist asju ja eriti kui mul on vabad käed! Vahel on tellijatel väga konkreetne ja range soov, endale meeldib aga kõige enam kui antakse mingid piirid, mille sees tohin mängida ja ideedel lennata lasta.
Kui tihti ise kingid ehteid?
Kui ma ehteid kingin, siis peab sellel ehtel minu jaoks olema mingi pidepunkt tolle inimesega. Ehe peab saama endale hea kodu ja nad peavad omanikuga sobima.
Kui kaua ühe ehtepaari tegemiseks keskmiselt aega läheb?
See sõltub ikka väga palju ehtest. Kui jutt käib ehtepaarist, siis eeldan, et mõtlete siinkohal kõrvarõngaid… Lihtsamate komplekteerimiseks kulub keskmiselt 30 min. Savitööde puhul aga 3,5 tundi. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et ehte tegemine ei koosne vaid selle komplekteerimisest vaid pean materjalid otsima, koju tooma (või laskma postiga saata), valmis ehted pildistama ja nad internetti riputama. Ma kasutan võimalikult ainulaadseid ja huvitavaid materjale ning detaile. Sageli jääb nende ülesleidmiseks ühest päevaks väheks. Tellin palju asju välismaalt või teen ise (savidetailid nt.). Sel moel suudan alati pakkuda midagi, mida keegi veel näinud pole ega oodata oska.
Milline on olnud seni ehetepaar, mille tegemine kõige enam aega nõudnud?
Kõige aeganõudvamad kõrvarõngad olid ühed savist draakonid, kus pisidetailide vormistamine võttis väga palju aega.
Suurtest ehetekomplektidest on enim aega võtnud seemnehelmestest punutud keeosa ja savist orhideedega kaelaehted ja komplekti kuuluvad kõrvarõngad. Sageli on mul suurtele komplektidele, kas juba valmis kujul olemas või teen tellimuse peale, puidust karbid, mis on kaetud dekoratiivpaberi, metallhingedega ja seest musta sametiga. Karbi toorikud valmistab mulle mu elukaaslane.
Asjad, mis minu ehete puhul on väga olulised:
Ehe peab olema pilgupüüdja ja tekitama „ohoo“ efekti.
Ehe peab olema mugav ja praktiline kanda.
Enamus ehteid teen vaid ühes korduses, et ehte omanik saaks tunda rõõmu, et vaid temal kogu maailmas on selline ehe.
Kasutan kvaliteetseid materjale (võin ka sterlinghõbedast teha).
Püüan inimesi alati üllatada uue ja huvitavaga.
Sisestused (RSS)